Raamatud

Raamatuvaimustus

Kuna tööl saab veedetud palju aega, siis õppisin kuulama audioraamatuid.
Ühte kõrva klapp, mis juuste alla peitu jääb ning ma saan edukalt täita oma tööülesandeid ilma igavusse suremata.

Esiti oli raamatute kuulamine üsna kummaline konseptsioon, aga muusika või raadio ei suutnud mind piisavalt pikalt lõbustada ning ega me ju ei teagi, kas asjad meile meeldivad kui ei proovi.

Esimeseks katsetuseks valisin raamatu lugeja järgi.

20140606-131102-47462993.jpg

Võrratu James Marsters, kelle mängitud Spike pani mind mõistma, mida inimesed silmas peavad kui nad räägivad, et nad on armunud välja mõeldud tegelasse.

Igatahes. Raamatu nimi oli Storm Front (Tormifront eesti keeles- 99% minu lugemisvarast on inglise keeles), autoriks Jim Butcher. Kuna tegu on urban fantasy žanriga, siis peategelane on võlur. Harry Dresden elab Chicagos ning on ainus detektiiv/võlur, kes end Meerika Kollastes Lehtedes ka sellena välja reklaamib.

Esimene raamat oli vaid kuskil kaheksa tunni ringis, kuid piisas vaid esimesest peatükist teadmaks, et ma olen sõltuvuses.

Seeriast tuli hiljuti välja 15. raamat ja mida vanemaks saab autor, seda paremaks muutuvad Harry seiklused.

Butcher on suutnud luua maailma, kus igapäevaelu ja müstilisus ei tallu üksteiste varvastel, vaid põimuvad omavahel viisil, mis tundub täiesti realistlik. Me ju kõik teame, et kui sa vampiiri oma koju sisse ei kutsu, siis ise ta tulla ei saa, aga MIKS see nii on? Ja kas te teadsite kui palju on erinevaid vampiiride ja libahuntide liike?

Autor on lubanud Dresdeni toimikuid vähemalt 20 ringis kirjutada ning minul kui andunud fännil, ei ole muud teha kui neid oodata.

Paar nädalat tagasi sattusin hoopis teistsuguse raamatu otsa. Andy Weir on kirja pannud Marslase seiklused.

Puhas scifi, mis küll toimub lähitulevikus kuid tehnika mida mainitakse, on meie poolt juba välja mõeldud. Fiktsioon on loo tegevuspaik Mars, kus esialgu surnuks peetud Mark Watney peab Robinson Crusoe’d mängima kosmoses ja ilma Reedeta. Ja Mars ei ole just lahkeim võõrustaja.

Parasjagu ropu huumori saatel on Weir suutnud ka kogu teadusliku jutu kirja panna nii, et miski otseselt üle mõistuse ei käi.

Raamatutest võikski ma vist rääkima jääda, sest ma loen neid tõesti palju. Tõsi, enamus liigitub ajaviitekirjanduse valdkonda ning osa tituleeritakse suisa sopakateks, aga enese arendamise eesmärgil võtan ette ka nn suurteoseid. Suur Gatsby, 100 aastat üksildust, Kellavärgiga Apelsin jne. Kuid lugemine on minu jaoks eskapismi vorm ning kuna ma teen seda oma isiklikuks lõbuks, siis ei tunne ma vajadust oma armastust “sopakate” vastu varjata või häbeneda.

Videvik oli ikkagi saast. Ja see 50 varjundit veel hullem.

Standard